<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Vaatan õue - algul tundub, et paar inimest niisama seisavad keset kolmnurkset lappi, mis minu värava ees on. Vaatan natuke kaugemale, näen teist gruppi ja kahte kaklevat koera. Mõlemad on rihmad küljes, kuid üks ripub niisama ja teise küljes on mingi tüdruk, kes laseb end lihtsalt liigutada kakluse liikumisega. Väike laps seltskonnas vahepeal vaatab toimuvat, vahepeal sõidutab oma mänguautot.

Nüüd võttis mees ühelt koeralt rihma küljest ära. Enne näis, et ta üritab seda kätte saada, kuid siis ta andis peagi alla. Nüüd said nad mõlemad koerad keti otsa ja hoiavad neid üksteise kõrval, kui nad kolmanda, värava sees oleva koeraga ninnusid koos hoiavad. Koerad lähevad jälle kaklema, keegi ei vaevu neid eemale tõmbama üksteisest. Mõlemad omanikud lihtsalt seisavad, rihmad käes.

Nüüd võttis mees ühelt jälle rihma ära ja jalutavad oma seltskonnaga edasi. Teine seltskond üritab teises suunas minna, kuid koer tõmbab tüdrukut edasi. Heh. Ei maksa anda rihma inimese kätte, kes koera ei suuda oma tahtmise suunas liigutada.

Nüüd on mõlemad seltskonnad teisel tänaval, kus nende tegemised mulle enam ei paista. Ometi ei imestaks ma, kui seal kaklus edasi läheks, inimesed lihtsalt passimas. Väga imelik. Ilma naljata, kui üks oleks meie koer, siis ema oleks nad ammu lahku peksnud. Ma ei tea kuidas, kuid isegi koerad pole nii lollid, et ema tahtmisele vastu hakata.

Nüüd tuli jälle tüdruku (ja tema emaga?) seltskond nähtavale, seekord on rihm ema käes. Targem ka, tüdruk juba näitas oma oskust.

Psh.

Sellepärast ma polegi kunagi tahtnud koera kaasa võtta rihma otsa, kuigi ema on alati pakkunud (kui nt kedagi ära saata) - kunagi, kui Lordu võtsin, siis lendasid talle kaks lahtist koera kohe kallale ja siis polnud tõesti midagi teha. Teisel ajal M.-i saates oli Lordu tulnud läbi metsa ise meile järgi, mille peale tuli ühest aiast teine suur monstrum välja ning nende üksteise nuusutamine lõppes mingil põhjusel sellega, et M. sai hammustada (kui üritas eemale jalutada neist, ohutuse mõttes - oh irooniat). Effing dogs.