Ja nagu niuhti poole päeva plaanid läinud. Mõlemad varjandid, höh. Jääb vaid õhtut oodata.
Bussis nägin üht vanatädi, kel on suule jäätunud naeratus. Käis läbi mõte, kas inimesed, kes oma elu jooksul koguaeg naeravad ja naeratavad, vanaks jäädes siis harjumuse tõttu jäävadki suu poolest naeratama, kuigi silmis on ammu tühi, segaduses pilk?