Imelik on vaadata nt Britney esimest videot, kus ta on noor ja süütuke ja oma juustega (saime B.-ga digiTV uuesti tööle ja see oli esimene asi, mis tuli). Imelik seetõttu, et seda inimest enam ei eksisteeri. Britney on elus, jah, aga mitte selline - uus Britney on kiilakas hull, kes ei oska laivis laulda, ei suuda enda laste eest hoolitseda, on rumalapoolne ja tuhat asja veel. Ja kui vana ta on ? Kahekümnendate esimeses pooles veel, minu teada. Paari aastaga on tema ilus elu nagu läbi, järel on mingi jubedus.

Mitte, et ma Britney-fänn oleks. Tema pole otseselt oluline, kui välja arvata see, et tema puhul on see muutus nii hästi näha. Ta võiks samahästi surnud olla - maine on lõplikult rikutud. Mitte, et maine tähtis oleks, taaskord. Aga tema teod on tema elu ära rikkunud ja neid ei saa tagasi võtta. Ja just see ei mahu mulle pähe. Ehk mina kui arvutigeneratsiooni inimene olen nii harjunud undo nupuga, et ilma selleta ei näi elu võimalik?

Täpselt samamoodi ei mahu mulle surm pähe - kuidas inimene ühel hetkel on ja teisel enam pole. Lihtsalt nagu ei tahaks sellega nõus olla. Aga sealt liikuski mõte edasi selleni, millega ma juttu alustasin. Surma kõrvale jättes, üks inimese kujutlus kaob läbi tema tegude ja muutub teiseks kujutluseks, mis pole üldsegi nii nauditav. Inimene on alles, aga illusioon on purunenud - ta on läinud.


Ma täna õues istudes otsustasin, et see aasta on suht sitasti läinud, just tervise koha pealt. Jaanuarist peale hakkasid vaikselt mingid uued ja huvitavad tervisejamad ja veebruaris tuli täislaksuga kõhujama, mis mul nüüdseks on sotsiaalse elu ka suht minetanud. xP Väga lame. Suht masendav. Keha väsinud, mõistus ka. Tahan järgmist, paremat aastat.