<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Täna on päev nii imelik tundunud. Arvatavasti sellest, et pole kodunt välja läinud.
Koerad. Ma lihtsalt ei saa nendega hakkama. Eks ma pean hakkama B.-ga ühel ajal kodunt väljuma, kuigi ma jõuan tund aega varem kooli. Kahekesi pole nii hirmus, temaga mitte.
Täna teda pole, peab venna käest küsima, mis kell tema homme tööle läheb.

Bokura ga ita on see anime, mis ma nüüd vaatan. Kaks episoodi, so far. Nähtavasti kui on animes palju seda, et tüdruk räägib vaikselt jorus oma mõtteid, siis hakkab endal ka peas samamoodi kõik ringi käima. Oskaks jaapani keelt, ehk siis ka kirjutaks siia samamoodi. Aga ei.

Nüüd, kuis ma olen oma kaks nädalat käinud koolis kui kuuvarjutus, on asi raskemaks läinud. Kanjid.. hetkel pea ei võta. Homme on vist töö. Loodan kohale jõuda, kuigi ega sellest vaevalt midagi tuleb.
Kuidas ma teen vahel kõrgusel (oli vist?) ja tumedusel, kui nende hiinapärane hääldus on mõlemal 'an' ja tekst on hiraganas? Hmh.
Minu jaoks võib nt tuba nii kõrge kui tume. Jaa.

B. on.. väga kallis. Ma tunnen, et ma ei näita seda küllalt välja.

Tahaks laulda, aga haigusest pole ikka veel häält, korralikult.