<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Täna on päev nii imelik tundunud. Arvatavasti sellest, et pole kodunt välja läinud.
Koerad. Ma lihtsalt ei saa nendega hakkama. Eks ma pean hakkama B.-ga ühel ajal kodunt väljuma, kuigi ma jõuan tund aega varem kooli. Kahekesi pole nii hirmus, temaga mitte.
Täna teda pole, peab venna käest küsima, mis kell tema homme tööle läheb.

Bokura ga ita on see anime, mis ma nüüd vaatan. Kaks episoodi, so far. Nähtavasti kui on animes palju seda, et tüdruk räägib vaikselt jorus oma mõtteid, siis hakkab endal ka peas samamoodi kõik ringi käima. Oskaks jaapani keelt, ehk siis ka kirjutaks siia samamoodi. Aga ei.

Nüüd, kuis ma olen oma kaks nädalat käinud koolis kui kuuvarjutus, on asi raskemaks läinud. Kanjid.. hetkel pea ei võta. Homme on vist töö. Loodan kohale jõuda, kuigi ega sellest vaevalt midagi tuleb.
Kuidas ma teen vahel kõrgusel (oli vist?) ja tumedusel, kui nende hiinapärane hääldus on mõlemal 'an' ja tekst on hiraganas? Hmh.
Minu jaoks võib nt tuba nii kõrge kui tume. Jaa.

B. on.. väga kallis. Ma tunnen, et ma ei näita seda küllalt välja.

Tahaks laulda, aga haigusest pole ikka veel häält, korralikult.

Koeraprobleem on üpris tõsine, siiski.

Ja Christina Aguilera - Hurt läks väga südamesse täna.

Lugesin just Mirju blogi, kus ta kirjeldas oma ääretult.. temalikku unenägu, mille peale ma mõtlesin, et siis võiks ju oma tänase unenäo ka ära mainida.
Ma ei mäleta kõiki detaile nii selgelt. Ma tean, et ma olin kuskil metroosarnases kohas (kust lähevad need pikad eskalaatorid üles), kuid see oli hoopis kino ja ma ostsin Fantat. Okei. Mingi jama oli sellega ka, aga täpselt ei meenu. Seda ma tean, et järgmine hetk ma olin kodus.
Kui meil kaminatoast välja vaadata, siis näeb aeda ning metsatukka, mis sellele järgneb. Unes oli lumi maas ning metsatukas oli näha mingi mehe kujutist. Mingil põhjusel ma teadsin, et see mees juba luurab, et saaks mind ära tappa. Isegi lähedal oli juba.
Ma olin paari inimesega majas, ei mäleta täpselt, kellega. Ema vist oli, teised olid ehk üldse tundmatud. Kui aga uuesti kaminatoa aknast välja vaadata, siis oli metsatukas mitmekümneid inimesi, kõik a la relvade ja vibudega kohal. Nemad olid tulnud mõrvari järgi - ah, head inimesed. x)
Ühel hetkel sai aga mõrvar sisse, ma olin aga ennast valmis pannud igast telekapuldi tagustega, millel olid veits teravad ääred. Üks nuga oli ka, millega sai talle alguses kaela lõigatud, kuid see kukkus kuhugi ja enam ma seda ei näinud. Ühesõnaga, telekapuldi tagustega edasi (unenäos selles polnud midagi naljakat, sest ma mõtlesin, et kui mul ainult noad oleks, siis ta võtaks need mu käest ja tapaks mu ära). Sai joostud ja lõigutud kuni WCni välja, kus ta järsku kuhugi lakke kadus. Me teadsime, et ta sai kuidagi sealt välja, kuid - me olime enne tagumise välisukse lahti teinud, et ise välja saada. Jooksin tagumise ukse juurde ja samal hetkel, kui ma selle lukku panin, hakkas ta elueest ust raputama, et sisse tulla. Ok, jäi hiljaks. Napikas. Järsku hakkasin mõtlema - aga eesuks? Jooksin sinna, vajutasin lingi õrnalt alla, et näha, kas on kinni, aga ei olnud. Ja mõrvar oli juba seal ning tõmbas ust lahti. Lõpuks sai ta nii ka sisse.
Kas ma mainisin, et mõrvar minu unes oli B.?
Ta haavad olid jällegist paranenud ja siis läks jälle selline põgenemine-ründamine edasi. Selle vahepeal ma mõtlesin, et B. on ju.. B., mis toimub? Miks seda siin storyline'is ei arvestata nagu. xD
Ma ärkasin üles järsku keset seda, läksin vetsust läbi ning mõtlesin edasi magada, aga.. tavaliselt, kui mul uni pooleli jääb, siis ma panen silmad kinni ja üritan selle peale edasi mõelda, et edasi näha. Aga sellise unenäoga.. eks üks meist peaks ju surema, et uni lõppeks. Aga ega ise surma ei taha saada ega B.-d tappa ka mitte. :D
Agajah. Mõtlesin ilusatele asjadele ja nägin teist und. Ärkasin paar tundi hiljem.

Nüüd on mul terve One Missed Call triloogia olemas. x) Vaja veel kõik läbi vaadata (kolmandat pole ma tegelt varem näinudki) ja siis sellest essee kirjutada. Jee! :H
..kuigi ma ei tea senini, milline essee välja nägema peaks.

Täna on B.-ga teater. ^^ *dance*
Peab ennast.. kenaks.. tegema. Jah.

Praegu ei oska rohkem midagi öelda.
Peale selle, et see uni oli just inimese pärast ikka väga veider (sest mõrvareid ma olen varem unes küll näinud ja see ei oma tähtsust). Ja et B. on päriselus minu vastu nii-nii hea, et ma ei suuda ära imestada. x)
Love you, honeybunny. :*

Ma olen jätkuvalt haige ning kodus.
Mõnes mõttes suht kahju, sest igast naljad jäävad nägemata. Näiteks Jaapani filmi(ajaloo) loengu filmid.

g e k u [ grey glass wings | chiisai mitsukai ] says:
half of the time the raccoons were playing with their balls... it was weird... they made parachutes and stuff out of them... o.o
g e k u [ grey glass wings | chiisai mitsukai ] says:
I don't want to talk about it
g e k u [ grey glass wings | chiisai mitsukai ] says:
I'm scarred for life