<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Vaheaeg. Hmh. Ma kohe ei tea.

Täna ma siis istun üksi kodus, kuulan masendavat (hetkel NIN - Right Where It Belongs) muusikat ja olen kurvameelne. Vahepeal triigin ka. Triikraud ajas terve toa nii soojaks, et mul tekkis tunne, et ma olen saunas. Nüüd on aken lahti ja külm sügisõhk tuleb sisse. Mm.

Ma hakkasin mõtlema, et ülikool on vast ainult neile inimestele, kellel on kas raha üle või kodus lihtsalt nii tipp-topp, et poleks põhjust sealt enne surma lahkuda. Mitte, et ma ütleks, et kõik ülikooliinimesed elavad elu lõpuni elu kulul, vaid lihtsalt seda, et - kui nad tahaks, siis nad saaksid. Sest kodu on kodu. Ja see on hea.

Mul on katus peakohal ja enamasti ka toit laual, kuid parema meelega oleksin ma kuskil mujal. B. pool ehk, kuna tal on lahe pere ja ta ema teeb häid muffineid. x) Eelkõige, nad aktsepteerivad mind ning mul pole põhjust karta, et keegi karjuks, kui ma midagi unustan teha.

Eluhea oleks, kui oleks küllalt raha, et omada oma korterit ning mitte tunda end süüdi, kui ma magan end välja, kui teised on pidanud varem ärkama. Ülikooli kõrvalt aga ei ole võimalik võtta sellist part-time tööd, mis oleks küllalt tasuv ja milleks pole mingeid erilisi oskusi vaja, sest gümnaasiumilõpetaja on praktiliselt puhas leht. Kasutu, tegelikult. Kutseka lõpetanu on oma koha vähemalt leidnud.

Ma ei ütle, et mulle ei meeldi ülikoolis - kindlasti on raske, kuid ometi tahaks sinna kauemaks jääda. Ma olen sõbraks saanud inimestega, kes on südamlikud ja naljakad ning teevad iga päeva väga lahedaks.
Ülikooliaeg oleks elu parim aeg, kui elu ise ei tahaks koguaeg vahele segada.

Kui pereema on pandud olukorda, kus ta peab olema nii ema kui isa, siis sageli jääb sellest emaosast puudu. Paratamatus.

Ma olen tänulik, kuid ma tunnen, et mul pole kuhugi tagasi pöörduda, kui selleks vajadus peaks tulema. Ega's midagi, rühime edasi.

Ma ükspäev just mõtlesin, kuidas inimesed võivad päriselus nii rõõmsad olla ja siis lähen koju ja loen sellised.. deprobloge. xP
Aaganohjah. *shameful grin*
(hiljem kindlasti kahetsen, et postitasin)