3T

LXXXV

May 12, 2007 || 00:54

See post on kirjutatud siis.. 10. mail, ehk nüüdseks ametlikult juba kaks päeva tagasi.

Neljapäevane tööpäev oli.. huvitav. Kõik müüjad peale minu olid venelased, kuid ometi enamik vene kliente tuli just minu kassasse.
..greaaaat.
See on tavaline, et inimene räägib enda ette ning üpris kiiresti, aga kui sellele veel lisada vene keel, siis on kindel, et mina ei saa tuhkagi aru. >.< Ja nii oligi. Halvaks endeks oli, kui ma ütlen "Tere!" ja mulle vastatakse "Strastvõitje". Vahepeal oli ka miski räuskav vene noormeeste kamp, kes siis panid oma viis pead kokku ja suutsid lõpuks tulla välja eestikeelse sõnaga "õlu". Tublid.
Ma olen teadlik, et tegelikult töötades Eestis, eriti veel Tallinna, peaksin ma arvestama seda, et tõesti palju elanikkonnast on venekeelne, aga tõsiselt.. kui raske on NEIL paar sõna eesti keeles selgeks õppida, kui nad juba EESTIS elavad ? Ärge saage valesti aru, ma üritan vene keelt mõista ning ka mingil määral nendele vene keeles vastata, kuid tegelikkuses ma ei peaks olema seda sunnitud tegema. Nad ei ole turistid, nad elavad siin.
Õhtu naelaks oli minu meeles üks ülbe paar, juhuslikult ka nemad venelased. Kõigepealt tuli naine, tahtis 'Cabernet Sauvignoni'. Jah, taaskord oleks minu asi sellestki keelest aru saada või vähemalt oma tooteid paremini teada, kuid andke andeks, et mul veinikool vahele jäi. Aimasin siiski ning küsisin igaks juhuks üle 'Punane vein ikka?', mille peale naine hakkas oma ripsmeid niimoodi ripsutama, nagu ta üritaks nendega kärbseid püüda. Väga ülbe ja tähtsa näoga lisas ta sellele veel: 'No loomulikult, mida muud ma siis tahta võiks, kui ma Cabernet Sauvignon ütlen.'
Öelge veel, et küsija suu pihta ei lööda.
Siis lisandus temale mees, kes veel midagi ostis ning kui ma ütlesin, et summa on 130 kr, andis ta 125 kr. Kordasin end, mille peale tuli temale väga jonniv või siis kiuslik hääl, 'Nüüd juba 130? Enne ütlesid küll 120. Näe, nüüd kui ma 130 andsin, kas siis kavatseb juba 140 olla?' Minu vaikiva (ja arvatavasti kergelt vihase) pilgu peale ta ütles küll, et nali nali. Jaah, real funny, asshole.
Eks masendab mind kergelt see keelebarjäär kui ka see, et ma tunnen, et minu üle on liiga palju kontrolli: antakse ju graafik ette ja mina olen sunnitud sellest kinni pidama. Ometi raha ma ju vajan ning tasuta piletid on ka meeldivad. Eks peab siis harjuma. Tegelikult muidu töökohal väga viga polegi, töökaaslased on ka seni olnud kõik väga sõbralikud ning abivalmid.

Graafikuga veel see nali ka, et osad päevad langevad nii, et ma ei saa jaapani keele tundi minna. Aga võib-olla polegi vahet, sest ma suutsin paar päeva tagasi oma õpetaja välja vihastada vist. :D Olin ise ka üpris väsinud olnud sel hetkel ja ei kannata sellises seisundis veel eriti sellist õpetamist, mis ma peaks tegema ja mida mitte (antud juhul siis magama minema). Note to self: ära iialgi kutsu 32-aastast meessoost õpetajat sarkastiliselt emmeks. :P

Ajaloo eksam läheneb. Ma olen avastanud, et see ikka ON suht killer. Veel peaks lisama, et ma tegelikult pole eriti palju seda veel eraldi õppida jõudnud, mis tähendab, et ma olen suht screwed. Reedene ja pühapäevane päev on põmst õppimiseks vabad, laupäeval on töö. Kaks päeva. Wow I'm stupid. O_O
See eksam on küll siiski suht ruumitäiteks vaid, kuid läbi kukkuda oleks ka ääretult nõme. Probleem on selles, et seda materjali on ikka.. noh, terve minevik. :D And then some.

Vingumine tuleb täna eriti hästi välja, ehk on see tingitud mu valutavatest kandadest (oh, and the whining doesn't stop!). Praegu kirjutan ma seda updeiti oma voodist, läpaka peal. Hiljem lasen läbi lauaarvuti selle üles, prolly reede hommikul või päeval.
Homme on vaja ka minna Fotohausi ja vaadata, kas nad on mu pildi, mida ma tahan kunsti lõputööna esitada, valmis.. printinud? Siis peaks sellega ka kohe kooli tormama, kuna viimane tähtaeg ongi vist juba homme, kuid.. praegu küll ei tunne, et sellist viitsimist üldse oleks.

Siiski pean ma nentima, et ma tunnen ennast palju õnnelikumana kui üle pika aja. Ei, mul ei tule raha niisama kätte, jah, ma pean ikka veel kooliasjadega mässama ning nende pärast muretsema, ei, mul ei ole noormeest, kellele ma kõige tähtsam oleks, kuid.. ma tunnen ennast siiski iseenda peremehena jälle. Et mu iseloom ei ole sulandunud vaikselt ära selleks, mis ma loodan, et kellelegi teisele sobiks (või siis lihtsalt mattunud murede ja jamade alla, et sobida). Ilgelt totralt kõlab, aga nii on. Selline kerge rõõmus tunne on südames, mis väga kauaks kadunud oli. Ma tõsiselt loodan, et nii ka jääb.
Samas eks varsti näeb, sõna otseses mõttes.

Nüüd aga läpakas kinni ja ajaloo materjali vaatama. :D Kuigi peale viit minutit ma arvatavasti viskan ka selle kõrvale ja loen Kingi kuni silmad kinni vajuvad. Mm, King. Jah, ka tema raamatud on üks põhjustest, miks ma leian, et ma ikka tööl peaks käima. Lisey's Story on juba tellitud ja kunagi jõuab ehk ka minuni, kuid.. Kingil on ju veel raamatuid. xD

Büü! >:3