<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

..vot, võtab täiesti sõnatuks. Uudis, mida ma vist olen oma paar aastat kartnud, aga nüüd, kuis see tuli, ei oska ma üldse reageerida. Kergelt kurb on, samas tunnen kergendust. Me saame nüüd sõbrad olla, vähemalt. Nüüd ehk vähem põhjust riidu kiskuda.

Arsti juures käisin ka täna ning, nagu arvata oli (ja tegelikult hea on), ei näidanud kopsupilt ega vereanalüüs midagi. Kuna haigus on juba üpriski läinud, siis ei hakanud ta ka antibiootikume välja kirjutama. Nüüd peab ennast hoidma lihtsalt.

Homme hommikul on tööintervjuu. Buhahaha, jällegi asi, millele ma ei oska reageerida. Aga tegelikult see peaks juba täiesti positiivne asi olema. Mm, monies ? xD

Juukseid on vaja pesta nüüd.

Nii, saigi seal ära käidud. Võtsin M.-i julgestuseks kaasa ja peab ütlema, et jumal tänatud, et võtsin. xD Arvatavasti üksinda minnes oleks ma leidnud endale vabanduse ja lihtsalt lahkunud.

Minul ei läinud see aga nii libedalt, et 5 minutit ja valmis. Mkm. Kõigepealt võeti parem käsi ette ning nii pea, kui nõel kätte läks, hakkas pilt kergelt mustaks minema. Jõudsin veel öelda, et nüüd läheb nuuskpiiritust vaja, kuulsin, kuidas teist arsti kutsuti ja peale seda läks pimedaks. Ma nägin mingit multikat, vist animet. xD Ja viimase asjana enne ärkamist kuulsin ka Eureka Seven OST'i "Storywriter"'it. GOoomeen naasaaaiiiii..

Viimane mõte enne ärkamist oli, et oh, õnneks oli see vaid uni ning ma polegi arsti juures. Siis aga tegin silmad lahti ning nägin arsti ja tundsin, kuidas ta vastu põse mulle laksis. : D Pandi nuuskpiiritus kätte ja mind end pikali, mil ma mõtlesin, et "oh, vähemalt nüüd on see läbi". Ja siis ta võttis mul teise varruka üles. Mul oli tõsiselt nagu "ei ole võimalik..". Anoh, seekord enam ei minestanud, torge ja korras. Nähtavasti paremast käest ei olnud midagi eriti kätte saada.

M.-ilt sain teada nii palju, et a la kaks sekundit peale minestamist olin ma tõmblema hakanud. o_o Pärast kui emale rääkisin, siis ta mainis ka, et varematel kordadel, kui ma väiksena verd käisin andmas, hakkasin ma samuti peale minestamist tõmblema.
..kahtlane.

Aga enivei, vähemalt nüüd on see läbi. Või nii ma loodan. : D See veel puuduks, kui perearst, kelle juurde ma homme lähen, et saada teada, mis tulemused sel kopsupildil ja vereanalüüsil olid, midagi kahtlast leiaks.
*ptüi ptüi ptüi*

Ja leidsin ma ka üles selle bio töö, mis oli viiele tehtud, kuid õpetaja polnud sisse pannud, ning mille uuesti tegemisel sain ma nelja. Prrrr. Homme vaatab, äkki saab ta kätte ja asja parandatud vms.

10 ringi ka joosta. : D Inka töö ja ehk ka kunsti töö ja siis ma ei peaks enam kooli naasema enne inglise keele eksamit. Mmm, shiny.

Nüüd aga koristama. Ema lubas tagasi tulles kontrollida, kas kõik riided on ära pandud. xP

Ma sain läpaka lõpuks. Igast nalja oli selle kättesaamisega, aga mu pea kergelt lõhub, nii et jätan seekord pikalt seletamata. Aga läpakas on väga kena. Ma olen rahul. Aitäh V.-le, et ta viitsis mässata sellega.

Ma pean homme vereanalüüsi minema andma. Õõgh, kuidas ma seda ei taha, et keegi minu veeni torgib. Noo, get away!

Ma oleksin pidanud neid põgenemiskatseid tõsisemalt võtma. Õhtul hakkasin magama minema, vaatasin akvaariumisse ja.. Filip kadunud. Alguses arvasin, et ta oli kuhugi kivi alla ennast tõmmanud. Tõstsin mõlemad kivid üles, aga ei midagi. Vaatasin enda ümber maha ja ei näinud teda kuskil. Kuidagi üldse mõeldav ei olnud, et ta eriti kaugele võis minna. Siis märkasin, et üks suss on mul ka läinud. Vaatasin siis enda voodi alla ning nägin, et suss on täpselt keskel selle all. Kõige kaugemas nurgas aga mingi väike tume asi. Jah, see on Filip.
Urgitsesin ta voodi alt välja ja.. ghhh. Ma pean tolmuimeja tooma. xD Ilgelt tolmune ja rõve oli. :P
Aga Filip sai puhtaks tehtud ja akvasse tagasi pandud. Kaane panin niimoodi peale, mis teeks ta põgenemist ehk veidi raskemaks - kitsam välja minna, enivei.

Täna tahtsin hommikul kehkasse minna, a kuna vihma oli sadanud ja ainus asi, mis mul seal teha vaja on, on kümme ringi, siis ei leidnud põhjust, miks end vaevata. Staadion on märg, libe ja muidu rõve sellisena, lähen pigem järgmine kord.

Peale kooli sai M.-iga hängitud ja tema poole mindud. Vaatasime igast pilte, folgist ja tema sünnast jne. Pani mõtlema igasuguste mineviku möödapanekute ja tuleviku ehk helgete hetkede peale. xD

Kaks korralikku koolipäeva veel. Nii palju võiks veel vastu pidada küll. :D

Kurb on see, et Filip haub põgenemisplaane.


Kaks kohta, mis mulle väga meeldivad, on lennujaam (sellest ma olen juba varemgi siia kirjutanud) ja.. pangad. Eriti Liivalaia Hansapank. Just see, isegi. Ma ei oska täpselt öelda, miks, aga neil kahel kohal on midagi ühist. Mmm.

Ema sundis mind lõpuks arstile helistama, sellega sai aga omamoodi nalja.
Kõigepealt R küsis mingist infoliinist vajaliku numbri (registratuuri), ma helistasin. Tädi võttis vastu, ütles, et nemad perearstidega ei tegele. Hakkasin küsima, kuhu ma helistama peaks, ta hüppas vahele "HEAD AEGA!" ja pani kiirelt toru ära. Ahah.
R helistas uuesti infoliinile, sai hoopis teise numbri. Helistasin sinna, ütles, et toda arsti pole nende registratuuris. Õnneks see tädi oli viisakas ja andis mulle numbri, kuhu ma peaksin helistama.
Helistasin kolmandale numbrile. Vahepeal tekkis juba tunne, et seal ei olegi kedagi, sest lasti ilgelt kaua oodata. Kui aga võeti vastu, oli vähemalt õige number. Hirmuäratav oli see, kui ma ütlesin, et sooviks aega kinni panna, tädi kohe aga "Meil pole aega, aga.. MIS JUHTUS ?". Mis ma ikka oskan öelda, köha on probleemiks. Tädi mõtles hetke ja andis siis toru õele. Ütlesin uuesti, et sooviks arsti juurde aega.. "MIS JUHTUS ? A.. see nädal ei ole aega". Selline tunne tekkis, et kui see nädal pole aega, siis on järgmine nädal juba liiga hilja. Aga, esmaspäeval (tutipeol!) saab arstile mindud.
Ning siis, kui lõpuks aeg olemas, mainisin seda emale ja ta oli kohe "Mis, alles järgmine nädal ? Eiei, otsi tal need vastuvõtuajad üles ja mine veidi enne kohale."
..MAAH ? Ei. >_<

Põnev on, et nii palju tunde koguaeg ära jääb, sest pooled hinded väljas. :P Homme ka max neli tundi (tähendab, kehkas peab 10 ringi jooksma, a ma ei tea, kas haigusega maksab.. samas oleks hea kaelast ära saada). Veidi vabam tunne juba, kuigi ma avastasin esmaspäeval, et kui ma terve päeva kodus veedan, siis ma tunnen ennast üpris halvasti. Peab ikka hommikul korra koolis või linnas käima. D:

Bahbah. Haigus võiks otsa saada.

Selline väsimus on peal.

Kirjand on nüüdseks möödas, kümnenda teema valisin. Ma nüüd üritan sellele rohkem mitte mõelda ja hakata pigem inglise keele eksamiks valmistuma, tasapisi.

Viimane korralik nädal on nüüd veel ees, paar järeltööd (bio, keemia) ja "päris"töö (ühiskond) veel vaja teha, staadionil vaja 10 ringi joosta ning.. elus püsida.

Ma olen ikka veel haige ning tundub, et peaks vist ikkagi igaks juhuks arsti juurde minema selle köhaga.

Imelikult tühi on.

Nonii. Nüüd pole enam kirjand nädala pärast, vaid homme. Täpsemalt nii palju aja pärast. Mul pole üldse aega olnud selle pärast närvitseda, vaid ma olen terve nädala end üritanud elukiiresti terveks ravida. Ütleme nii, et eile hommikul mul oli veel väga-väga kohutav olla, kuigi ma tarbisin väga mitmeid rohtusid. xD A eile ema tõi Citrocepti (nüüd võisin küll valesti kirjutada), selline greibiekstrakt. Ja tõesti töötab, palju parem on olla kohe. Täna võtab veel veidi ja loodab, et homseks olen täitsa terve. : )

Täna on 13 ja reede. See on üks neist päevadest, mille ma võtan vastu pigem muige kui hirmuga. Emagi ütles, et 'oh näe, meie õnnepäev on tulemas'. Nojah, vanad nõiad. x_X Ma tean, et öösel ma veel köhisin, kuid hommikul, kui silmad lahti tegin, oli suu kinni ja hingasin nina kaudu. o_o Mis see tähendab ? Et ka nohu on väiksem! D:

Uni oli väga.. veider. Kuna veidi enne magamaminekut ma lugesin midagi, mis mind kergelt segadusse ajas, tuli see ka unne edasi. Ja unes ma küsisin, jalutades koos üle raudteede, mis ette jäid. Peale küsimist aga samm alati kiirenes, lõpuks jooksuni. Hüppasin raudteedest üle ja kuulasin vastusi (targemaks ma selle poolest ei saanud). Kas see midagi tähendab või mitte, ma ei tea. Aga see oli kindlasti väga.. huvitav.

Aga ma olen kolmapäevast saati kahe toreda särgi ja ühe kena poolmantli omanik. Mm, ma olen rahul.

Ehk täiendab hommikublogi kunagi. A kohvi tahaks, Lattet. o_o Blah, miks Coffee-In ei võiks meie maja kõrval olla..

Paljud asjad on mind sel nädalal suutnud vihastada. Enamasti oli probleem inimeste ükskõiksuses ja hoolimatuses teiste inimeste suhtes. Ma ei oska nüüd täpselt reageerida sellele kuidagi. Ma pean seda valeks, ometi on see kergelt silmakirjalik - nii mõnelgi korral olen ma tähele pannud enda apaatsust teiste suhtes. Ehk on tähtis see, millisel kohal too teine inimese elus seisma peaks.

Nädala pärast on kirjand. Ma veel otsustan, kuidas ma sellesse suhtuma peaksin. Kui ma seda liiga tähtsaks pean, lähen ma lihtsalt nii ärevusse, et mul võib kirjandi ajal blokk tekkida. Suhtudes sellesse aga ükskõikselt, võib see ka kirjandis peegelduda. Valmistuda kavatsen ma need paar päeva enne aga küll. Võib ainult loota, et tuleb mingi teema, milles ma midagi arukat suudan öelda.

Täna oli mu esimene korralik mäng. Mulle endale väga meeldib DM olla, tegelikult, kuigi ma veel olukordi kohmakalt juhin. See on nagu raamatu kirjutamine, ainult et kogu tegevus, kõik tegelased.. elavad. Mm.
(Ma tunnen, kuidas ma oleks sunnitud siia kirjutama, millist imelikku geek juttu ma küll ajan, a mulle täitsa meeldib. Täitsa mina.)

Ma tunnen puudust sellest pimedast usaldusest ja lootusest, mis minus paar aastat tagasi veel põles. Andis motivatsiooni, et edasi minna. Praegu on aga selline.. vahepealne periood, kus ma lihtsalt loivan igasugustest raskustest läbi, tundmata erilist emotsiooni. Jama.
Varsti, arvatavasti peale koolijamadega ühele poole saamist, on aeg enda vaimne pool kätte võtta.. ja korda teha. : >

(palju sõnakordust on)
(mul on ametlikult mõlemad raamatud olemas)

Cherry blossom, cherry blossom..

Vahel algatab kähmluse naine. Kui naine meest lööb, tundub see mulle pigem naljakas. Loomulikult on see samuti lubamatu, aga peaaegu alati on mees füüsiliselt tugevam ja kui ta oleks ka arukam, hoiaks ta naist natuke aega lihtsalt kinni. Kõvasti enda vastu. Sest naise ajab kaklema armastuse puudus, õieti selle väljendamise puudus. Arvatavasti ka mehe.

Artikkel pikemalt siin.
Artikkel ise on väga hea, tegelikult. Räägib õigest asjast. Lõigu tõin aga välja sellepärast, et see lõi endale kõige lähemale, tuletas enda kogemusi meelde. Mina olen ka ju nii sageli vägivaldselt käitunud, eriti kõige armsama vastu.
Enam ma ei löö, though, niisama. Ma ei tea, kas see on sellest, et ma kasvasin lõpuks üles ja sain aru, et teisel inimesel on ju nii halb ning minu armastusevajadus ei õigusta midagi sellist või olen ma avastanud, et mul ei ole õigust temalt armastust nõuda. Vahest mõlemat.

Õues puhub kole tuul. Ilmad on jälle külmemapoole hakanud keerama. Eile ma isegi tervitasin neid pilvi, mis ennustasid vihma, aga tänaseks jõudis kohale, et kevad võiks ikka nüüd suve enne tuua. Küll sügisel aega hiljem möllata.

Ma olen tegelikult päris mitu päeva tahtnud siia kirjutada. Tähendab, nädalavahetus oli igast tegevust täis, millest võiks ükskomateist mainida, aga tänaseni ei tulnud tuju kirjutada. Tänaseni.

Reedel oli J. sünnipäev, nii et me läksime alustuseks St. Patrickusse. Täiesti kohutav, kui vabameelsed inimesed meie seltskonnas on. :D Võtab päris sõnatuks. A nalja saab. Kui pärast Ma.-i poole läksime, siis võeti järsku veidi joogistena ääretult filosoofilised teemad ette ja räägiti küllaltki arukalt (tähendab, igasugust idiootsust juhtus ka vahele, a K. on aju). Sel öösel me ei maganud. Mitte, et kõik oleks viitsinud hommikuni pidutseda, vaid mina köhisin 75% ööst ja sonisin unes häälekalt ülejäänud aja. Teised oskasid hommikul kommenteerida ja naerda, nii et tundub, et ma hoidsin teised ka üleval. ;P

Hommikul ei mindud otse koju, vaid Mü.-i vaatama, sest ta eelmisel õhtul oli haigena lahkunud. Jubedad inimesed nagu me oleme, ei jätnud me teda rahule, vaid mängisime TD:U'd ja igast põnevaid lauamänge. :3 Ja hiljem tuli otsus J. poole minna Wiiga mängima, mis on juba omaette kogemus. Joosta mängus on väga err.. huvitav.

Täna on kolmapäev, aga köha pole mind senini rahule jätnud. Eile öösel äratas kell kaks öösel üles ja täna öösel ei lasknud magamagi jääda alguses. :P Päeval ei ole tunda, aga öösel ei lase olla. Ostsin endale kurku desinfitseerivad imemistabletid, mis küll lühiajaliselt aitavad, kuid mõtlesin, et peaks ehk ka arstiga ühendust võtma.
..tema aga ei võtnud vastu. Praeguseks olen otsustanud, et mis ta ikka targemat oskab öelda. Mulle on arstilkäik vastumeelne nagunii.

Eile sai füüsika järeltööl käidud. Õpetaja andis jälle sellised küsimused, et vaata ja imesta. Oh noes, loogika, ise peab mõtlema! x_X Suutsin laboratoorse töö endale silme ette manada ja ülesande korralikult ära teha, teooriaküsimused ka ning.. nelja sain. Päris hea. Nüüd on veel üks töö ja siis olen omadega mäel.
Teised hinded on nii nagu nad on. Miski kolm järeltööd on veel vaja ära teha (kuigi kindlasti on võimalus, et neid tuleb veel juurde, arvestades, kui palju praegu õpetajad veel töid teevad).

Uni on, aga olen loobunud üritamast päeval tunnikese puhata. Eelmised korrad on lõppenud sellega, et ma lihtsalt köhin pool tundi horisontaalses asendis ja siis olen sama väsinud edasi, kui mitte rohkem.

NPNK kaart on tegelikult päris vahva praegu, kõigi nende soodustusega. Ja Me.-iga kohvitamas käia on ka ilgelt tore.

Aeg otsad kokku tõmmata. Ma lähen küüsi lõikama.

--

Ahjaa, kuna ma ei viitsi oma närve enam õpikute otsimisele raisata, siis ma prolly ostan lähipäevil nad poest ära. Kindlasti parem, kui raamatukogu kolme(kuni viie)kordsed sissenõudmised.