<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Hommikul oli nii nõrk olla, et ma puhaksin veel tunnikese ja siis sain emaga auto peale. Ühiskonna järeltöö sain mingi ime läbi nelja. Suht okei päev, niiviisi võttes.

Mul tekkis täna õhtul masohhistlik tuju. Vaatasin pilte (pooleldi lootes, et need on kõrvaldatud, pooleldi teades, et need on seal.. miks ei peakski olema?), mis tõstavad kõik minevikujamad uuesti peas üles ning panevad kõhu keerama.
Mul on juba oleviku kohta nii palju "miks ?" küsimusi, aga vahepeal ma, va loll tüdruk, pean ikka minevikuküsimused ka enda jaoks uuesti tõstatama. Ma tunnen ennast kergelt süüdi ja selline piinamine oleks nagu karistus. Mitte küllaldane, loomulikult. Süüdi tehtud vigade ja ebakindluse pärast ning ka seetõttu, et ma ei tea, kus jookseb piir, mil peaks lahkuma ega mitte enam tagasi vaatama.

Homme on proovikirjand. Mul on tunne, et eelmine kord mul läks lihtsalt teemaga õnneks (sest see oli mõnesmõttes ilgelt kerge ja väga ebapopulaarne teema) ning seekord ehk ei lähe enam nii hästi. Mis õige kirjandi ajal saab, nii kaugele ma ei suuda isegi mõelda.

Kui päike paistab, on selline tunne, nagu varsti oleks lõpp. Ja et praegune on vaid ajatäide, midagi ebatähtsat, midagi, mille pärast muretsema ei pea. Ja et ehk päiksega tuleb kaasa ka kogu jama lõpp.

Alati, kui ma mõtlen suvele, tuleb mulle meelde, kuidas ma miski 12-13 aastaselt mängisin sõbrannaga arvuti taga Kirby's Dreamland 3'e. Mariot ka, neh. Mingil põhjusel on need mälestused salvestunud kui kõige paremad mälestused suvest. Kõik, mis tuleb peale seda, on kuidagi rikutud.

Ehk oleks mul vaja keskkonnamuutust, minemist kohta, kus ma tõesti mitte kedagi ei tunne. Kohta, kus mitte miski ei seostu kellegagi või mingisuguse minevikuseigaga. Nagu puhas leht.

Jeah, kergelt piinatud tunne on. Ma tean, kes süüdi on =__=.. aga mul pole toas peeglit, et tolle peegelduse poole näidata.