<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Ema peab keskmiselt 2 päeva tugevat viha kõige vastu, kui nüüd mõtlema hakata. Kui ma mingi aastal '04 enda juuksed tumepruuniks värvisin, kestis see kaks päeva. Nüüd peale kahte päeva ei vihasta ta enam triitoni olemasolu peale.

See oli vist eile, kui ta talle nime pakkus. Philipp, Filipp, Philippe, kuidasiganes seda kirjutada. Philly, ühesõnaga. : D Ta on täitsa seda nägu (isegi, kui ta peaks naissoost olema, ma pole ikkagi kindel).

Nüüd on selline jama tekkinud, et kadunud pole mitte ainult filosoofiaõpik, vaid ka muusika oma. Ja mõlemad peaks praegu ära andma. Väääääga halvasti. o_o Mu lemmikteksad on ka ikka veel kadunud. Kuhu saavad asjad minna, ma ei mõista.

Täna oli selline uni, et neljast läksin heitsin diivani peale pikali ja kell üheksa ärkasin, magades täpselt maha selle Eesti Superstaari värgi. Dooh. Ma otsiks edasi, aga kuskilt pole nagu enam otsida, kõik sahtlid ja voodialused on vähemalt viis korda läbikäidud. Raaaaawwr!

Enivei. Kõik!

Mis teema sellega on, et niipea, kui ma msni ei vaata, tuleb miski 6 inimest rääkima, aga kui ma istun rahulikult, siis ei tule kedagi ? Ja nii iga kord. Nagu peibutaks välja inimesi, kui millegi muu fullscreeni panen.

Ühesõnaga, nüüd mul on triiton. Täpsemalt, Paramesotriton Hongkongensis. Ta on pisike ja armas ning veel nimetu. Ma loodan, et ta ära ei sure. : ( Ma annan endast parima, aga kuna ta rääkida ei oska (kuigi ta esimesel õhtul häälitses vaikselt, mis oli huvitav), siis ei tea ma ka iial täpselt, kas kõik on õigesti.

Emale ei meeldi, et ta mul on, nii et ta teeb mind maha ja õelutseb igal võimalikul momendil. Asi läheb selle piirini, et ta lausa tuleb eraldi selle jaoks tuppa, et midagi teravat öelda. Eile tegi see mind väga kurvaks, tänaseks on juba kopp ees ja ajab vihale. Aga mis sa teed, kui ma ise ärrituvust üles näitan, siis läheb asi ainult hullemaks.

Proovikirjand läks kergelt nihusti, 61 punkti. Üpris pealiskaudne tekst oli ka, neh. Loodan, et päriskirjandis suudan ausa arvamuse kirjutada ning seda võimalikult väheste õigekirjavigadega. : D

Tutututu-tututuu. Nüüd ei möödu päevagi kui ma ei mõtle 'oh, ainult veidi veel, ainult veidi veel!'. Aga füüsika teeb muret ikkagi. Täna ei läinud järeltööle, järgmised kaks teisipäeva peab kindlalt minema. Ja kui nüüd kaks tööd tuleb veel, siis maitea.. x_X Need peab korralikult tegema. Buh!

Njaa, viimane vaheaja päev. Homsest hakkab jälle kool ja järeltööd (iga päev ^^). Aga nüüd on suht lõpusirge ka juba, ei maksa enam koperdada.

Vaheaeg läks üpris raisku, tho. Algas võrdlemisi hästi, läksin Tartusse ja kohtusin seal inimestega. Sain sel näitusel ka käidud, mis anatoomikumis oli. Vahakujud igast haigustest jms. Päris põnev.

Sealt sain aga miski külmetuse kaela, mis ei ole mind tänaseni täielikult jätnud. Vähemalt eilsest hakkas juba niimoodi parem, et enam pole haige tunnet eriti, lihtsalt köha ja nohu. xD

Vaatasin praegu enda blogi headerit ja ilgelt tahaks Lattet. o_o


Hinded peaksid korras olema 20. aprilliks ja 23. aprillil on lõpukell. Sa jumal, see ongi ju see, mida ma esimesest klassist ootanud olen! : D (mul on üpris selgelt meeles, kuidas ma väiksena arvutasin, mitu aastat veel peab kannatama xD)
Must not fuck up now.

Tahan oma laptopi.

See pole enam tootenimekirjas. : |



Põrgukellad noh. Nii palju siis huvitutakse minu soovidest. "Sul on veel pool aastat sellega aega" my ass. -.-

--

Ühesõnaga, nüüd võib ainult loota, et see on mingi leheglitch, sest.. ma tahaks nüüd osta. o_O

Mnjaa, mu tubades toimuvad huvitavad asjad.

Tagumine (arvuti-) tuba paneb alati kõigil pea valutama, kes siin pikemat aega on. Halb Feng Shui, nagu sai paar päeva tagasi telefonil arutatud ? ^^

Eile õhtul aga, lahkusin arvuti tagant, et end vaikselt magama sättida. Jalutasin pimedas magamistuppa, et öökapikese lambi põlema panna. Vajutasin lülitile ning valguse asemel käis paugatus ning lendas sädemeid. Lülitasin siis laelambi põlema ning mis ma leidsin: lambipirn oli voodi peal, selle sokkel (või kuidas iganes seda nimetatakse) puudu ja seest need traadijullad katki, kuid muidu terve. Sokkel oli siiski lambi sisse jäänud. Ma ei mõista täpselt, kuidas see kõik täpselt juhtus, kuna teadaolevalt keegi ei näppinud seda pirni ega pannud seda minu voodi peale, aga see, et pirn niimoodi tervelt lambist pea meetri kaugusele (ehk isegi kergelt ülespoole) lendab, on ka kuidagi kahtlane.

Kui arvutituppa tagasi läksin, ei läinud miski selles toas tööle (hommikul lülitasin alt selle toa misiganese jälle sisse).

Nüüd siis olen esimese päevapoole füüsikat õppinud (tahaks teisipäev järelvastamisele minna, kuid see on kaheldav - arvatavasti põhikool vallutab kõik istekohad) ja pea on ka kergelt valutama hakanud. Seda kas kõhu tühjusest, füüsikast või sellest ruumist, ma ei tea. :D

Tähendab, aeg eemalduda siit.

Do you live, do you die, do you bleed
For the fantasy
Automatic, I imagine, I believe

-30 Seconds to Mars - The Fantasy


Nojaa. Proovikirjand.. mis ma oskan öelda. Läksin kergema vastupanu teed ja valisin populaarse teema. Midagi tõelistest ja näilikest väärtustest. Palju ümmargust ja naiivset juttu.
Difficile est saturam non scribere.
Ei usu, et see hästi läks.

Peale proovikirjandit läksin M.-iga arvutipoodi ning ostsin mälupulga. Tädi alguses pakkus mulle kuute erinevat varianti, kõik kallimad kui see, mis nende reklaamlehes on. : D Lõin lehe laua peal lahti ja küsisin, kas seda siis polegi. Oli. Odav, aga kena. Nähtavasti ka küllalt korralik.

Siis sai V. poole mindud. Võrdlemisi vahva oli, sai jälle RRR'i mängida. D:
Ta oli nii kena ja saatis ära ka. ^^ Aga nagu ikka (nagu eraldi minu jaoks), oli tänaval koer. Nähtavasti oli ta ennast oma lehmaketiga lahti tõmmanud ja läbi aia (millest oli korralikult planke ära ka loomulikult) tulnud. Agressiivsust üles ei näidanud, aga südame pani seisma küll. O__O

Kui too koer peaks kedagi hammustama, siis saab ka politseisse helistada. Niisama ei taha helistada nii tähtsal numbril. ._.

Peaks ühiskonna TV ära täitma, et homme klass ära päästa ja enda 'üks' ära parandada. : D
Njees. Kunstis on mu dadaistlik luuletus ka jätkuvalt tegemata, sest ma ei jõua kuidagi liimimiseni. Mh, nojah.

Mul on Stephen Kingi raamat, mida ma ei taha lugeda.
Kes mind teavad, saavad aru, kui paradoksaalne (jeah, kergelt ülepingutatud sõna nüüd siin) väide see on.

Aga see räägib bigass koerast. Koerast, kes mingil põhjusel jääb väga haigeks. Raamatu taga oleva tutvustuse järgi oletaks, et haigus on marutaud, aga nähtavasti see koera siiski ei tapa. Esikaanel on lause a la "His bite is worse than his bark. Much, much worse.."

No tere talv, nüüd viimase aja sündmusi ja tundmusi arvestades olen küll endale väga huvitava raamatu leidnud, mida lugeda.

Ma täna siiski võtan selle ette, vaatab, kuidas tundub. Võiks ju loota, et hommikul ei ole tee raamatu pärast hirmsam.

Hommikul oli nii nõrk olla, et ma puhaksin veel tunnikese ja siis sain emaga auto peale. Ühiskonna järeltöö sain mingi ime läbi nelja. Suht okei päev, niiviisi võttes.

Mul tekkis täna õhtul masohhistlik tuju. Vaatasin pilte (pooleldi lootes, et need on kõrvaldatud, pooleldi teades, et need on seal.. miks ei peakski olema?), mis tõstavad kõik minevikujamad uuesti peas üles ning panevad kõhu keerama.
Mul on juba oleviku kohta nii palju "miks ?" küsimusi, aga vahepeal ma, va loll tüdruk, pean ikka minevikuküsimused ka enda jaoks uuesti tõstatama. Ma tunnen ennast kergelt süüdi ja selline piinamine oleks nagu karistus. Mitte küllaldane, loomulikult. Süüdi tehtud vigade ja ebakindluse pärast ning ka seetõttu, et ma ei tea, kus jookseb piir, mil peaks lahkuma ega mitte enam tagasi vaatama.

Homme on proovikirjand. Mul on tunne, et eelmine kord mul läks lihtsalt teemaga õnneks (sest see oli mõnesmõttes ilgelt kerge ja väga ebapopulaarne teema) ning seekord ehk ei lähe enam nii hästi. Mis õige kirjandi ajal saab, nii kaugele ma ei suuda isegi mõelda.

Kui päike paistab, on selline tunne, nagu varsti oleks lõpp. Ja et praegune on vaid ajatäide, midagi ebatähtsat, midagi, mille pärast muretsema ei pea. Ja et ehk päiksega tuleb kaasa ka kogu jama lõpp.

Alati, kui ma mõtlen suvele, tuleb mulle meelde, kuidas ma miski 12-13 aastaselt mängisin sõbrannaga arvuti taga Kirby's Dreamland 3'e. Mariot ka, neh. Mingil põhjusel on need mälestused salvestunud kui kõige paremad mälestused suvest. Kõik, mis tuleb peale seda, on kuidagi rikutud.

Ehk oleks mul vaja keskkonnamuutust, minemist kohta, kus ma tõesti mitte kedagi ei tunne. Kohta, kus mitte miski ei seostu kellegagi või mingisuguse minevikuseigaga. Nagu puhas leht.

Jeah, kergelt piinatud tunne on. Ma tean, kes süüdi on =__=.. aga mul pole toas peeglit, et tolle peegelduse poole näidata.

Koerad said mu ikkagi kätte, kuigi unenäos. Mingi ilgelt suur lontrus hakkas käe külge. Ärgates liigutasin mitu korda alateadlikult sõrmi mööda maja ringi käies, et kontrollida, et ei oleks mingisugust hammustust tunda. Ei olnud.

Olin küll referaadi oma kell kaks öösel lõpetanud ja siis magama heitnud, aga ärkasin ikka esimest korda kuskil kell kümme. Ääretult imelik. Ehk oli see lihtsalt halvast unenäost.
Niisiis sai ka täna valima mindud esimest korda. Hommikul ma veel olin tegelikult kahevahel, mis erakonda ikkagi eelistada, aga võtsin selle, mis mulle kõige esimesena sümpatiseerinud ikkagi oli. Las olla.

Peale seda läksime Pärnu kohvikusse vms sööma. Ei, see ei olnud Pärnus, vaid Tallinnas, Järve kandis. Mh, milleks nimetada mingit kohta linna järgi, mis on antud linnast üle 100 km kaugusel ? Mraao.

Toit oli nagu selline restoranitoit ikka - ma leian, et kodus ema teeb palju paremat. Liha ja seened olid kergelt kibeda maitsega, ehk oli kokal kibe tuju. : D Pärast võtsin Cappuccino kõrvale, kallasin sinna veel neli suhkrupakikest sisse. Selle joomise ajal läksid ema ja R. korra kõrvalolevasse mööblipoodi. Ilgelt hea oli seda kohvi seal üksi istudes nautida, vaatad rahus ringi, lürbid kohvi ja ei hooli probleemidest suhetes, koolis või kus iganes need võivad tegelikult eksisteerida. Selline momendis olemine oli kuidagi eriti mõnus, eriti arvestades, et minu kui ilge muretseja puhul selliseid momente tavaliselt ei ole.

Peale söömist-joomist sai Kristiinesse mindud. Ma uurisin seal veel lähema pilguga mälupulki. Ikka tahaks mingit 1gb'st mälupulka, aga ei tahaks selle eest üle 250.- maksta. : D
Kartulisalongis oli 290.-, aga sel hetkel jäigi 40 krooni puudu.
Vaatasin kingapoest jalanõusid ka, aga emaga me lähme alati sellel teemal tülli ja ega seal tegelikult midagi kena polnudki.

Täna peaks tegelikult füüsikat õppima, et teisipäeval ehk järeltööle minna. Kirjanduse töö on ka veel tegemata ja tegelikult ei oska ma selleks kuidagi valmistudagi. Ei tea.
Ah põrgu, nüüd tuli meelde, et teisipäeval on proovieksam ja siis ei jõua kuidagi füsasse. Mnojah, that takes care of that problem, then. : D

Hull energia tunne on kehal, samas vaim on rahulik. Tõesti hea. : )

Ah sa jumal. See koertefoobia muutub juba mu elu segavaks.

Nähtavasti oli mul täna õhtul paanikahoog, mille ajal ma suutsin lüüa inimest mütsiga ja siis nutma puhkeda.
Mul pole üldse tahtmist olla selline nõrk ja üliemotsionaalne inimene, aga see kuramuse koertega täidetud tee, mis meil on.. aargh. Ma tean, et tõenäosus, et koer tänaval vastu tuleb ja agressiivne on, on üpris väike, aga ometi on seda nii mitu korda olnud, et koer tuleb joostes, haukudes ja urisedes minu poole, ühel korral lisandus sellele ka esikäppadega minu peale hüppamine. Hammustada pole õnneks saanud (kolm korda üle õla sülitada nüüd, igaks juhuks), aga vaimselt on see ometi väga häiriv olnud küll.

Täna läksime õhtul kambakesi kinno (Hannibali vaatama), aga filmi ajalgi vaikselt hakkasid juba pähe mõtted kogunema, et mis ma selle teega nüüd teen. Täna oli udune ja pime.

Õnneks saatis Müfu mind koju, üksinda oleks ma vist hirmust tänava algusesse tardunud ja sinna hommikuni jäänud.

Nüüd on pingelangus ja sellega kaasnev kohutav väsimus, aga ometi on vaja referaat kiirelt ära teha. Kuskil poolteist lehekülge on veel miinimumist puudu, peab veel Kreeka vastupanuliikumisest kirjutama. Mh.

Hommikul oli vahva see, et jaapani keele tunnis Nao lubas meil igasugusi küsimusi esitada (jaapani keeles küll, harjutamiseks). Donna onna ga suki desu ka ? ;P
(ei vastuta grammatiliste vigade eest)


Õõgh. e_e
Ma ei salli seda layouti ka enam.

Hah.
Leidsin mingi random layouti.
Äkki putitab seda hiljem.

Praegu peab eh.. ajaloo referaati kiirelt tegema, õpetaja meili peale saatma ja lootma, et ta meili vaatab ja referaati arvestab. Muud hinded ajaloos korras, ainult arvestuse ajal puudusin janoh, jah. Õpsil viimasel ajal mingi selline asi, et kui üks tegemata, siis terve veerand kaks vms. Aaack!