Ma avastan ikka ja jälle, et ma olen jube kade - just armukade eriti - inimene. Ma olen üritanud seda omadust endast kaotada, aga tundub, et ma suudan seda vaid maha suruda ning isegi seda vaid nii, et ma lihtsalt üritan elu eest vait olla, kui sees keeb. Arrarrrrr! Ei taha vihane ja kuri olla, aga olen. Vähemalt ma olen füüsilise paremuse jaoks sammu edasi võtnud ja käin jõusaalis. Ostsime Meritiga mõlemad kuukaardid esmaspäeval, sellest ajast olen jõudnud kaks korda käia ja loodetavasti homme saab ka mindud. Siis on suht korralikult raha eest ikka. *närib pudelisuud* Mao.
