Tahaks endale seda fotokat, millest kohe pildistamisel pilt välja libiseb (ei, ma ei tea või mäleta, kuidas seda nimetatakse). Kannaks seda nii tihti kaasas kui võimalik ja pildistaks inimesi. Ja emotsioone. Siis koguks need pildid kõik kokku mingisse karpi ja hiljem kunagi uuriks neid jälle.
Digikaga on võimalik pildid arvutisse lasta ja kõik, aga.. see kuidagi pole sama. See pole nagu.. käes. Tähendab, üks format ja läinud need pildid ongi + ega neid eriti karbiga kaasa ei saa võtta siis. Neil pole sellist ehtsust.
Siis ehk suudaks paremini väärtustada neid väikesi ilusaid detaile, mis elu pakub. Nagu eilne hilisõhtune kõne. Mmjaa.
