<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Tahaks endale seda fotokat, millest kohe pildistamisel pilt välja libiseb (ei, ma ei tea või mäleta, kuidas seda nimetatakse). Kannaks seda nii tihti kaasas kui võimalik ja pildistaks inimesi. Ja emotsioone. Siis koguks need pildid kõik kokku mingisse karpi ja hiljem kunagi uuriks neid jälle.

Digikaga on võimalik pildid arvutisse lasta ja kõik, aga.. see kuidagi pole sama. See pole nagu.. käes. Tähendab, üks format ja läinud need pildid ongi + ega neid eriti karbiga kaasa ei saa võtta siis. Neil pole sellist ehtsust.

Siis ehk suudaks paremini väärtustada neid väikesi ilusaid detaile, mis elu pakub. Nagu eilne hilisõhtune kõne. Mmjaa.

Täna mõtlesin keemiasse minna, et saaks vähemalt töö ära tehtud. Teel kooli leidis aga üks lind, et ma näen välja nagu ilgelt hea märklaud, ja lasi mulle kergelt valge loigu jopele. Nühkisin seda lumega maha ja jõudsin trammile. Enne enda peatust nägin, kuidas osad klassikaaslased juba koolimajast lahkuvad. Oletasin, et nad lihtsalt ei viitsi töö ajal kohal olla. See, et kell polnud veel pool läbi viis minutit (vahetunni algus) tundus imelik, aga lükkasin selle mõtte siiski hetkeks kõrvale. Jõudsin siis kooli juurde, kui teised klassikaaslased välja tulid ja minu küsimuse peale 'kas te kontrolltöö ajaks ei jäägi', vastasid nad, et kool on läbi. Tuli välja, et sel päeval olid lühendatud tunnid olnud ja töö oli just ära olnud. Tundsin end korraga rumalalt ja vihaselt. Oli vaja siis mul üldse välja ronida kodust ?!
Helistasin siis Meritile, et uurida, kas lähme pildistama kohe. Sel ajal oli ta aga Mustamäel alles ja oli oma plaane nähtavasti muutnud (saabaste järgi, loomapoodi ja siis vaatab edasi ?). Selleks ajaks oli mul juba kergelt kopp ees, lõpetasin kõne ja käisin korra Lõunakeskusest läbi, et vaadata, kas seal see pildistamiskoht on veel alles. Mina ei leidnud, ütleme nii.
Jõudsin siis koju ja uimerdasin niisama. Helistasin memmele ka, et küsida, mis jama ikka toimub (peretülid nagu seebikas, ghh) ja suutsin kõne jooksul endast täiesti välja minna. Mh.
Peaks kunstitööks õppima ja mingi suvalise pildi kodust üles otsima, et siis homme Allari kätte anda, et oleks ka lennu raamatus olemas.

Päevast on ilgelt kahtlane kirjutada, kui pole otseselt midagi teinud. Njees.

Eip, ma kardan ikka koeri. Just siis, kui ma enam-vähem üle saan sellest kartusest, et mõni koer kallale tuleb, kui ma kooli või koju lähen ja siis.. siis tuleb sellel tänaval minu poole joostes mingi haukuv hundikoer, hüppab mulle esikäppadega peale ja haugub ja uriseb edasi. Siis tulläks üks auto mööda, mille peale koer veidi eemale tõmbas. Ma oletasin, et sellest koerale aitas ja jalutasin edasi, kuid niipea, kui auto mööda läks, tuli koer jälle samamoodi hüpates. Ei saanud edasi ka minna kuidagi. Õnneks siis koera omanik kuskilt kõrvaltänavastkarjus ta peale, mille peale ta hetkeks tema juurde tagasi jooksis.. ja siis jälle minu juurde, aga seekord oli see juuresolek lühem, sest omanik kutsus uuesti ja siis andis talle vist laksu vms. : P Oehjah. Peab ikka pipragaasi taskusse panema, muud ei oskaks tõesti ette võtta (peale seismise ja lootmise, et keegi tuleb, koeral viskab kopa ette või.. pipragaas, mis loodetavasti töötab koertel).

Täna läksin ainult ajalukku, sest mul on tekkinud miski angiin vist.

Hambaarsti juurde läksin ka, Mustamäele. Oh kui sõbralikud arstid! Ma tõsiselt imestasin, kuna mu eelmine arst oli väga sarkastiline ja kuri (emale sobis, mulle mitte : P). Tasuta ka. Kikudes auke polnud, yay. ^^ Ma kuu aega närvitsesin ja valmistasin ennast ette ja ei midagi. : P Aga kulunud on, jutu järgi. Ja sellepärast ma lähen ortodendi juurde uurima, et wtf.

Meie sugulased on täiesti vaimuhaiged nähtavasti. Ma ei hakka hetkel täpsustama, sest ikka peresisene asi, aga.. nüüd on juba üpris selgeks saanud, et osa on ikka täiesti vapustavalt kohutavad.

Meritiga oli täna vahva, kuigi enamik ajast läks ühistranspordis sõitmise peale.

The anesthetic never set in and I'm wondering where
The apathy and urgency is that I thought I phoned in
It's not so pleasant.
And it's not so conventional
It sure as hell ain't normal
But we deal, we deal
--Panic! At The Disco - Camisado

Eile olid nii matus kui sünnipäev. Jeah, ma ikkagi läksin vanatädi matustele ja kuigi oli külm, olid peied väga normaalsed ja üldsegi mitte nii masendavad, kui ma kartsin.

Sünnipäeval (Väpu oma) oli samuti vahva, sai ka Rayman: Raving Rabbids'it mängida (mille me lõpuks Gerdi ja Nikitaga ka lõpuni mängisime hommikuks). Väga juhe. Bunny.

Ma olen väga palju mõelnud viimasel ajal ja otsustanud, et ma ikka pean asjas selgusele jõudma, kuna muidu ma jäängi õnnetuks.

Tänase õhtu jooksul peab ajaloo korralikult ära õppima: homme on järelkontrolltöö tervele klassile, kuna suurel enamusel läks halvasti (ma puudusin üldse).

Peaks varsti Tartusse minema.

In spite of himself, Roland found himself imagining the Mayor's knuckle-bunchy hands pushing down the straps of Susan's dress, crawling over her naked shoulders, plunging like gray crabs into the cave beneath her hair. He looked away, toward the table's lower end, and what he saw there was no better. It was Olive Thorin that his eye found - Olive, who had been relegated to the foot of the table, Olive, looking up at the laughing folk who sat at its head. Looking up at her husband, who had replaced her with a beautiful young girl, and gifted that girl with a pendant which made her own firedim earrings look dowdy by comparison. There was none of Coral's hatred and angry contempt on her face. Looking at her might have been easier if that were so. She only gazed at her husband with eyes that were humble, hopeful, and unhappy. Now Roland understood why he had thought her sad. She had every reason to be sad.

--'Wizard and Glass', Stephen King

Tänane hommik hakkas, nagu tavaliselt, teleka ees istumisega, kakaotass käes. Mis aga erinev oli, oli see, et ma lausa vihastasin, kui ma vaatasin Reporterit ja räägiti sellest, et geiparaadil inimesi peksnud tüüpe ei ole leitud. Tuletas teema uuesti meelde, ühesõnaga. Ma ei saa ikka veel aru, miks peaks keegi minema neid inimesi peksma, kes pole neile mitte midagi teinud. See on mingi tõsine vaimne häire. Haiget teha inimestele lihtsalt sellepärast, et nad pole sellised nagu nemad ise. Grrrr.

Aga kooli sai mindud. Füüsika hinded sai ka teada, mul jäi 0,2 punkti 'kolmest' puudu, mis oligi arvata, vast. Mul on harjumuseks saanud see, et ma käin füüsika hindeid järeltöödel parandamas. Kergelt vahva on, isegi. Mm. Merit sai õnneks kolme. Mul läks see kurvasti, et kui ma eelmine päev konspekti tegin, siis kahte teemat võtsin üpris pinnapealselt läbi ja just need kaks mulle tulidki. Kolm küsimust oli, viimane neist oli ülesanne (mida ma seekord oskasin, hihi. Muidu oleks jälle 1,1 tulnud, kindlasti, nagu eelmine kursus kõik tööd).

Mulle ei meeldi uus tunniplaan. Mata on nüüd pea iga päeva peale ära jagatud. Üldse wtf, miks humanitaaril on 4 matat, kuid ainult 2 bioloogiat nädalas ? Gief bio pl0x.

Vene keeles oli ka suht vahva, tegelikult. Me pidime dialoogi tegema pinginaabriga.
E: Tshornõi hjleb stooit 15 rubljei 50 kupjeek.
M: Eta balshoi hjleb!
E: Njet.
M: Shto ?!
E: Eta malinki hjleb.

Andke kirjapanek andeks, vene keelt ma ju tegelikult ei räägi ja eesti tähtedega seda kirja pannes on see juba omaette naljakas (eriti kui ma häälduses vene keeleski kindel ei ole). ^^
Oletus igatahes oli, et 15 rublat pisikese pätsi eest on liiga palju. Kas on ?

Esmaspäev trenni ei jõudnud, homme tahaks jõuda. Uue tunniplaaniga on vähemalt see asi, et sel päeval jääb viimane mata ära. See tähendab aga, et trenni jõuab poole varem. Hihihi.

Laupäeval on vanatädi (juhul, kui vanaema õde nimetatakse vanatädiks.. ma ei ole nendes nimetustes üldse kindel) matused, nagu ma aru sain. Ei kutsu eriti minema, aga viisakusest peaks. Need oleksid siis teised matused, kus ma käinud olen. Tututu. Surm on ikkagi kuidagi nii imelik, mõistetamatu. Inimene on olemas.. ja siis enam ei ole. Ei tule tagasi ka.

Jutt jookseb täna, ne (ja kui miskid sarkastilised/iroonilised inimesed siia peaksid sattuma, siis ma kindlasti kavatsen seda ka veidi kahetseda, et ma jutul joosta lasin). Tegelikult peaks pintsaku õuest tagasi tooma (tuuldub seal, Genky blogi ühe sissekande kommentaarides olen ka seletanud, miks) ja vaikselt voodisse minema. Saab enne magamaminekut rahulikult lugeda (ikka veel 'Wizard & Glass' pooleli, mida ma uuesti loen, sest sel oli väga mõnus plot, 'Cujoni' polegi jõudnud.. kunagi peab tegelikult kohustusliku kirjanduse ka ette võtma).

Soh. Ongi kõik tänaseks, ehk.


Mm. Mul on nüüd Stephen Kingi 'Cujo' ka. Tähendab, nüüdseks kokku 20 tema raamatut. Mm.

Ma täpselt ei saa aru miks, aga ma olen viimasel paaril päeval väga tujust ära olnud. Pea on tühi ja täis samaaegselt.

Juuksuris sai ka käidud. Nüüd on punane. Mjees.

Mis siin ikka lisada. Hoolt ja armastust oleks juurde vaja.

Ja seda sissekannet üle lugedes avastasin, et ilgelt nõmedalt on laused moodustatud, nagu.. nagu väga popilt ja noortepäraselt.

Ma avastan ikka ja jälle, et ma olen jube kade - just armukade eriti - inimene. Ma olen üritanud seda omadust endast kaotada, aga tundub, et ma suudan seda vaid maha suruda ning isegi seda vaid nii, et ma lihtsalt üritan elu eest vait olla, kui sees keeb.
Arrarrrrr!
Ei taha vihane ja kuri olla, aga olen.
Vähemalt ma olen füüsilise paremuse jaoks sammu edasi võtnud ja käin jõusaalis. Ostsime Meritiga mõlemad kuukaardid esmaspäeval, sellest ajast olen jõudnud kaks korda käia ja loodetavasti homme saab ka mindud. Siis on suht korralikult raha eest ikka.
*närib pudelisuud* Mao.

Mul oli teine parim tulemus meie klassist proovikirjandi koha pealt (Ilmar sai 83p., ma sain 79p., reaalklass tegi meile üldse pähe), mu tänase peavalu vaigistas Ibumax, mida Max mulle koolis andis, kuid mul on tekkinud palavik, Merit on ikka veel haige ja tuleb alles esmaspäeval kooli niiiiiing.. see on tänaseks kõik. Aeg tudule minna.

Raskepärased laused, beh!

Mahmahmah.

Pea valutab juba maitea, väga mitmendat päeva järjest. Tabletid ei võta ära.
Praegu olen ärritunud, et kui juba öeldakse midagi potentsiaalselt negatiivset, et siis ei võida seda põhjendada, vaid lihtsalt ignoreeritakse. Mhmh, kena. Mina sind ka.

Kuskil 15 minuti pärast hakkab Moulin Rouge, mida ma ei tohi seekord maha magada. Perfektne armastuslugu. Alati peab ikka lõpus keegi enneaegselt ära surema, et miski muu ei rikuks idülli ära, heh.

Mis siis ikka.

--

Moulin Rouge ajas, nagu iga kord, ikka pisarad silma.
Ja McGregor ikka meenutab.. mh. Nojah.

The greatest thing you'll ever learn is just to love and be loved in return.

Ja ongi uus aasta.
Eelmine lõppes ilusti, Väpu pool. Vahvad inimesed ja palju nalja. Kuskil kella kolme paiku sai koju mindud (laulu ja naeruga).
Mis mind aga häirib on see, et kella seitsme paiku ma ärkasin uuesti üles ja tundsin ennast halvasti. Kuskil kell kaheksa suutsin ennast tagasi magama sundida ja siis ärkasin kell neli päeval (^^;;,). Siis oli algul tunne täitsa okei, aga veidi aja möödudes tuli see pahaolek tagasi. Mõneti hirmutav ja igati häiriv. Just kraadisin ennast, see näitas 37,1 kraadi ehk siis otseselt mitte midagi hullu. Kõhus keerab kergelt. Süda peksab.
Blogi template'i üritasin muuta ning suutsin kõik hoopistükkis sassi ajada, aga nüüd on enam-vähem korras jälle.
Väga juhe tunne on ikka veel, mis on kuidagi eriti vastik. Loodan, et homseks läheb üle.
Öhöhö. Vähemalt ma olen nüüd õiges aastas. Ma kirjutan juba oktoobrist saati igale poole 2007 >.<.