<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Ma olen nähtavasti väga kriitiliseks muutunud. Või siis, mul hakkab see lõpuks välja paistma.
Neljapäeval esitati kirjanduse tunnis luulekavasid. Meie rühm ei teinud selleks korraks, sest me ei olnud saanud harjutada, kuna Merit oli haigena Tartus.
Ühesõnaga, peale osade luulekavade kuulamist õpetaja palus, et inimesed kirjutaksid oma elamustest, mis nad esitustest said. Ma küsisin Meritilt naljatledes "mis elamustest ?" ja avastasin siis kirjutama hakates, et neljapäev oli üks neist päevist, kui mõte jookseb peas ja pastakas paberil. Sellepärast ei hakanud ma genereerima tavalist 'nad tegid õigesti, et valisid pagulasteema, sest see on huvitav' teksti. Ma ei ole iialgi luulekavasid sallinud ning seekord ma otsustasin sisu asemel rääkida esituse teemal. Nähtavasti minu aus (ja kergelt sarkastiline) arvamus oli õpetaja jaoks liiga palju ning kui ta tunni algul rääkis nendest kirjutistest, siis ta mainis, et ühe inimese tekst oli selline, et too vist tõesti astus hommikul vasaku jalaga voodist välja.
Ma mainiks ära, et see hommik tundsin ma ennast hoopis paremini kui enamus päevadest. Ma sees teadsin, et õpetaja räägib ikkagi minust, aga kuna õpetaja nime ei öelnud, siis kõik vaatasid nagu ikka Meriti poole. xD Arvestades, et Meritil on varemgi konflikte olnud teiste klassikaaslastega, siis see oletus oli vast kerge tulema - tavaliselt on Merit aus ja otsekohene ja mina lihtsalt neutraalne, sest ma olen juba enda draama üledoosi ammu kätte saanud.
Minu jaoks on see ikkagi kohutavalt naljakas. Merit oli seekord just see, kes kiitis ühte ja teist ja rääkis, kui hästi sisu või esitlus tehtud oli.

Et ühesõnaga, klassikaaslased, kes peaksid lugema sattuma seda, arvestage sellega. Kui kedagi süüdistada tahate selles, et teie suurt vaeva kritiseeritakse, süüdistage mind.
Ma hea meelega seletan uuesti, mis ma ühest või teisest arvasin.

Ja lisaks veel - ei, ma ei usu, et kui me peaksime nüüd enda luulekava ära tegema, et ma siis hullumoodi säraks esituses. Ma ei pea ennast paremaks kellestki. Päris aus olles, ma ei salli üldse klassi ees olemist ega millegi esitamist, ma olen ebakindel ja tagasihoidlik ja oma suures ebamugavuses lihtsalt loen vaikselt oma teksti paberilt maha.
Aga ega hea raamatu ära tundmiseks ei pea ka kirjanik olema, eks ?