<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Täna on hea päev olnud.

Eile me rääkisime K-ga masenduskestast väljaastumise sammudest. Aga peab tahtma. Ja ma tahangi. Ma olen teadlik, et tänane hea tunne ei ole tingimata enam homme olemas, aga ega Roomat ei ehitatud päevaga (lol, mis eesti keel).

Ma võtan osa FilmiPloogi kirjutamisest, mis aitab kaasa. Mulle. Ma teen midagi! Väga põnev..
Homne on veel kahtlane. Aastalõpp ja puha, midagi peaks nagu tegema. V võttis ühendust ja rääkis, et tema pool midagi toimub, aga sinna koguneb vist üpris palju inimesi, mis tähendab aga seda, et kui keegi lõpuks magama peaks minema, tekib probleeme. See paneb mõtlema, kas maksab ennast veel üheks lisakehaks sinna sokutada. Hmm. Praeguse arvestusega on võimalused kas V poole minna või siis.. koos emaga kodus istuda. :D Mind kutsuti tegelikult ka Tartusse, aga hetkel ei viitsi ma küll sinna tagasi minna (ja ega raha selleks polekski).

Lulululu..

Enne Tartusse minekut ma skännisin oma koomiksid arvutisse, et siis neid veidi ehk tweakida ning siis.. näidata (ma veel mäletan, kuidas kinnas muigas ja mõnitas ja ütles, et ma veel teeksin :D). Ma avastasin, et korralikku joont ei suuda ma tabletiga ikkagi tõmmata ning seega nende uuestijoonistamine arvutis jääb vist ära. Samas, kritseldatud koomiksid pole ka ilusad. Eks näis.

Maomao. See on vist kõik.

Ma ikka kirjutasin eelmises sissekandes, et ma läheks bussiga, kuigi ma mõtlesin rongiga minna.
Täna saigi rongiga Tallinnasse tagasi tuldud, vest ka kotis.
Vaevalt sain auto peale, kui ema juba märkis, et mu tuju pole küllalt hea (et õigustada Tartus käimist). Kui koju jõudsime, siis kordas veel, et ma võiksin siiski veidi rõõmsam olla. Ma imestan, et sellega pole veel harjutud, kuigi peab tõdema, et tegelikult võiks ikka rõõmsam olla küll. Aga ei tunne, et oleks küllalt põhjust, et üleliia naeratada.
"Midagi on valesti.."
Ärge saage valesti aru, tore oli kõiki neid inimesi uuesti näha. S-iga olemine tegi rõõmsaks. Vaat et isegi õnnelikuks. Aga seda koosoldud aega oli ka nii vähe.
Arvuti on kahtlaselt aeglane, ma olen väsinud ja õnneks on vähemalt oma voodi nüüd vahetus läheduses.
(aga ei taha rohkem nii emosid sissekandeid teha)


..aeh.
Viimased päevad olen ma oma kodu seljas kandnud.
Täna on 28., neljapäev. Ma tulin 25. ja esmaspäeval. o___o
Peale esimest ööd kadus kindel öömaja ära. St, S-l oli kiire ja ma ei tohtinud talle ette jääda.
Lõpuks sain ikkagi K-ga auto peale (suutes vahepeal Meriti välja vihastada, sorrz taaskord) ja kambakesi ööbisime/vaatasime filme H pool. Vist. Kui ma õigesti mäletan. Ühesõnaga.
Kolmapäev oli roppumoodi pikk. See oli masendavalt lõpmatu. See on nüüd õnneks läbi.
Ma tahaks tegelikult täna oma vesti kätte saada ja siis laseks kuuese bussiga jalga, aga ma kahtlen, et see mul õnnestub. Esiteks, S-i on kindlasti poolvõimatu kätte saada ja teiseks on täna õhtul konsa ja Stõmmi sünna. Brraggh. Tahaks oma voodit. D:

Pea iga päev eelmine sissekanne eriti enam ei loe. Loogika ? Tänaseks on juba pisiasjad muutunud.
Ja midagi muud asemele tulnud, loomulikult.

Mm. Mnoh, kahega lahtusid tülid ära, nagu ikka. Kolmas võiks ka, aga see pole eriti tõenäoline.
..miks on nii raske üksteisega läbi saada ? Kurat ja põrgu.

Täna oli kuus tundi kirjandit ja kaks tundi füüsikat. Mu pea kärssab.

Vaatasin täna netist vanu, ELFiaegseid pilte ja uurisin, kuidas inimesed muutunud on. Pani mõtlema, et välimuselt muutunud kindlasti, aga.. kas see inimene, keda ma sellel ajal sellisena teadsin, on ikka veel seest selline või ei teadnud ma teda siis lihtsalt küllalt ? Olen ma seejuures ise ka nii kohutavalt muutunud ? Ei, see ei peagi loogiline tunduma. Kärssab.

Kaks tööd saksas ja (nüüd loodetavasti, kui tänane üritus läbi ei põrunud) üks töö füsas ja ma peaksin omadega mäel olema.

Kuigi ma seda sügavalt kardan, tahaks ma hambaarsti juurde minna.
Brzzzzzz!

Et siis kolmas (teadlikult, vähemalt) tülliminek viimase kahe päeva jooksul. Ikka nende inimestega, kes südamele kõige lähemal on. Ehk siis V, vend ja S. Oioi, ma olen tubli.
Ei oskagi nagu midagi öelda enam. Ei oska lahendada. Ei tea, kas peakski.
Nad on liiga toredad inimesed selleks nagunii, et neid minuga piinata.

Ema räägib, et meil on majas kummitus. Et ta on juba mitu korda midagi näinud, aga nüüd nägid nad R-ga mõlemad seda.
Ma pakkusin, et see olin ehk mina peeglist mööda minemas, aga ema ütles vastu, et mind ei olnud sellel hetkel kodus. Kaahtlane.
Ma siiski loodan, et ema teeb nalja või et ma ikkagi olin kodus ja nad nägid mind, sest ma usun tegelikult vaimudesse. Ja see oleks liiga hirmuäratav teada, et siin majas on nad kohe nähtaval. ^^;

Ma kuulan mitmendat päeva ühte 10-minutilist tränalugu (pärit Blade'ist) lihtsalt mitu korda järjest. Selline mõnus mittemidagiütlev asi, mingeid otseseid emotsioone ei too esile.
Mind siiski häirib, et kui vahepeal on mingisugune taustavokaal/koor asi, siis mul tekib tunne, nagu nad ütleksid 'elise'. Samas, see pole võimalik. Kindlasti ? >_>

Kummitusjutud teevad mind paranoiliseks.

Oioi.
Aeg on varsti otsas. Füüsika on see, mis mulle kõige rohkem muret teeb.
Tahaks selle positiivseks saada enne vaheaega, aga see on äärmiselt kaheldav.
Kui see välja arvata, pean ma tunnistama, et üle mitme aasta hakkab mulle jõulutunne juurde kriipima (ja seda ilma lumeta).

Aaaga.. positiivseid asju on ka ikka. Nagu.. inimesed ja uni. Viimasel ajal võib mulle üks pisike asi korra silma (mitte otseses mõttes) jääda ja siis öösel ma ainult seda näengi ( aga öösiti on viimane nädal või kaks und olnud ainult tund või paar nagunii). Näiteks seda, et olen kuskil ja märkan, et sai hallitab. Hullult vajalik, eks ole. Aga ei, see on ikka main plot kuidagi.

Ma tahan talle HB kala kinkida. Ikka ja jälle. ^-^

Ma olen nähtavasti väga kriitiliseks muutunud. Või siis, mul hakkab see lõpuks välja paistma.
Neljapäeval esitati kirjanduse tunnis luulekavasid. Meie rühm ei teinud selleks korraks, sest me ei olnud saanud harjutada, kuna Merit oli haigena Tartus.
Ühesõnaga, peale osade luulekavade kuulamist õpetaja palus, et inimesed kirjutaksid oma elamustest, mis nad esitustest said. Ma küsisin Meritilt naljatledes "mis elamustest ?" ja avastasin siis kirjutama hakates, et neljapäev oli üks neist päevist, kui mõte jookseb peas ja pastakas paberil. Sellepärast ei hakanud ma genereerima tavalist 'nad tegid õigesti, et valisid pagulasteema, sest see on huvitav' teksti. Ma ei ole iialgi luulekavasid sallinud ning seekord ma otsustasin sisu asemel rääkida esituse teemal. Nähtavasti minu aus (ja kergelt sarkastiline) arvamus oli õpetaja jaoks liiga palju ning kui ta tunni algul rääkis nendest kirjutistest, siis ta mainis, et ühe inimese tekst oli selline, et too vist tõesti astus hommikul vasaku jalaga voodist välja.
Ma mainiks ära, et see hommik tundsin ma ennast hoopis paremini kui enamus päevadest. Ma sees teadsin, et õpetaja räägib ikkagi minust, aga kuna õpetaja nime ei öelnud, siis kõik vaatasid nagu ikka Meriti poole. xD Arvestades, et Meritil on varemgi konflikte olnud teiste klassikaaslastega, siis see oletus oli vast kerge tulema - tavaliselt on Merit aus ja otsekohene ja mina lihtsalt neutraalne, sest ma olen juba enda draama üledoosi ammu kätte saanud.
Minu jaoks on see ikkagi kohutavalt naljakas. Merit oli seekord just see, kes kiitis ühte ja teist ja rääkis, kui hästi sisu või esitlus tehtud oli.

Et ühesõnaga, klassikaaslased, kes peaksid lugema sattuma seda, arvestage sellega. Kui kedagi süüdistada tahate selles, et teie suurt vaeva kritiseeritakse, süüdistage mind.
Ma hea meelega seletan uuesti, mis ma ühest või teisest arvasin.

Ja lisaks veel - ei, ma ei usu, et kui me peaksime nüüd enda luulekava ära tegema, et ma siis hullumoodi säraks esituses. Ma ei pea ennast paremaks kellestki. Päris aus olles, ma ei salli üldse klassi ees olemist ega millegi esitamist, ma olen ebakindel ja tagasihoidlik ja oma suures ebamugavuses lihtsalt loen vaikselt oma teksti paberilt maha.
Aga ega hea raamatu ära tundmiseks ei pea ka kirjanik olema, eks ?