<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Rongiga läheb alati aeg kuidagi kiiremini ja mõnusamini mööda kui bussis loksudes.

Tartus oli sheff. Sain kõik enda asjad kätte, millest ma puudust tundsin ja veendusin taaskord selles, et Annelinn on kena. Kuidagi kodune ja soe.

Te olete väga põnevad inimesed. :3
Korkidel on nüüd hoopis uus tähendus.

'Kuidagi väga halvasti läks täna. Ma keerasin iseendale sitta.'

Nüüd ma tean, mis tunne on, kui Elise inimestele jama korraldab. xD
Midagi sinnakanti jutt oli täna. Mm. Ma kuidagi oskan alati, tõesti. Kogemata, üldjuhul.
Sain teise 'ühe' füüsikasse ja kõrvaklapid lõhkusin ka ära. Jälle. Seekord on isegi näha täpselt, kust. Vähemalt peaks neil mingisugune garantii olema.

Nähtavasti on meie klassis rohkem konfliktseid suhteid kui algul paistab. Ma olen üritanud suhteliselt neutraalseks jääda, aga nüüd on mul tunne, et ma olen ikkagi millessegi segatud.
Ühesõnaga, klassikaaslased - kui te peaksite siia sattuma -, vastake palun sellele.
Kas ma olen teie suhtes halvasti käitunud ?

Mm, Family Guy on selline (multika)sari, mis alguses tundub hästi kahtlane, aga kui ära harjud, siis on kangesti vahva.

Stewie: How deliciously evil. It's like something out of Stephen King.
[flashback]
Stephen King: Now for my 300th novel, a couple... is attacked... by a giant lamp monster!
Editor: You're not even trying anymore, are you?

xD !

Ma vihkan hommikul pimedas kooliminemist.
Ja seda, et üle pika aja jälle mingi koer hulkus sel tänaval, mida mööda ma kooli jõuan.
Alati pimedas, kurat.

Täna me saime teada, mis arvati meie esseedest, mis olid vaimsete häirete teemal ning läksid esseevõistlusele.

Minu oma kohta oli a la 'Kõik oleks nagu õige, aga tekst on väheütlev ja võõrsõnadega liialdatud keerukus' (või midagi taolist. Ehk keegi mäletab paremini).

Mm. Mullijutt.

Mmm, Casanova.

Nauditav, et on veel vähemalt üks inimene alles, kelle juuresolekul ma julgen mina ise olla.
Ja et mind ei süüdistata selle eest.

Huvitav, kuidas enamustel inimestel on ühesugune kujutis peas sellest, milline üks vikatimees välja peaks nägema.
Mitu vanakest vaatas mind hirmunud nägudega, kui ma mööda läksin. Samuti kuulsin ma küsimust 'Kas sa tulid nüüd meile järele ?' ühest aiast tulemas.
Aga ääretult irooniline oleks olnud, kui ma oleks sellisena auto alla jäänud.

Ühesõnaga, (hullunud) keemiaõpetajast vikatimeheks ainult kahe sammuga!


Pole midagi ilusamat sügisvihmast.