<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Vahel ma kardan inimestest lugeda. Või kuulda.
Kartes, et ma saan teada midagi, mis võib haiget teha.

Teadmatus on õndsus, ehk.


Aga samas on ka tõe eest enda peitmine vale.
See no evil, hear no evil, speak no evil.

Ma olen alati pigem karmi tõtt, kui valget valet tahtnud.

Ja olen alati ka ikkagi lugenud ja kuulanud.

Tuletab meelde ühte (tegelikult mitut) situatsiooni minevikus, kus ma teadsin midagi, mida peaks teine inimene teadma, et aus oleks. Tema suhtes.
Jäi moraalne vastutus - kas räägid tõtt, aga teed haiget või vaikid ja lased teisel inimesel teadlikult vales elada. Aga vähemalt poole rõõmsamana.



See postitus on üllatavalt (ha-ha, jah. Minu enda jaoks, vähemalt) diip.


(Oleks elu kogu aeg hea ja ilus, siis karm tõsi polekski nii karm. Oh utoopiat.)