<3

August 2004 September 2004 October 2004 November 2004 June 2005 July 2006 August 2006 September 2006 October 2006 November 2006 December 2006 January 2007 February 2007 March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 July 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 June 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 August 2010 November 2010

Viimasel ajal on mul emaga olnud põhiteemaks mu juuksed. Nimelt ma tahaks neid lõigata, ema on aga ikka vastu olnud. Räägib, et pikad juuksed on ehedamad ja kannaks ka pigem pikkasid, kui vaid kasvaks.
Eile (või.. millalgi) hommikul ta aga jäi järsult nõusse.
Ütles, et lõuani, tukk veel ette ja juustesse triibud ka veel.
Täna õhtul aga, seda temaga veel arutades, muutis ta jälle meelt.

Tegelikkuses on need küll minu juuksed ja ma võin nendega teha, mida soovin, aga ema loale vastu astudes riskin ma mentaalse (heal juhul) peksuga. Juuste pärast ju ei maksaks, või ?
Lisaks olen ma nüüd ise ka suhteliselt kahevahel.
Midagi nagu võiks, aga mida -- ma ei tea. Keegi teine ei anna ka nagu korralikku nõu.

Ah, ning. Ma sain 'The Gunslinger'i' (DT I) ära ostetud. *happy dance*


Aaga täna oli lõbus päev. Sain siis lõpuks Meka ka päriselus ära nähtud. Ilus ja vahva. ^^
Linnahalli katusel on mingi kahtlane metallkuju mehest, kellel on karunahk peal. Hirmuäratav.
Trepist üles kõndides ta tahaks nagu kukkuda ja tappa trepistkõndijat oma suure karukalliga. Bhhõhõõhõ.
Linnahalli treppidest alla kõndides sain ma oma Marilyn Monroe hetke läbi elatud. Kuramuse tuul.

Nime oleks vaja. Mis endale ka meeldima jääks.
Ja mille pärast teised väga ei noriks.
Nagu 'Lisey'.

Mul on obsessioon.
Sattudes Fletchu blogi peale ja sealt edasi saidile, kust saab Stephen Kingi raamatuid .pdf või .doc kujul tõmmata, sain ma aru, et see obsessioon on hoopis sügavam ja spetsiifilisem. Ma tahan kõiki Kingi raamatuid lugeda, jah. Aga ma tahan neid raamatuid ka omada. Näha neid oma kapi peal, ilusti reastatuna. Mein.
Eestis on sellise obsessiooniga (ma tean, et nüüdseks on juba sõnakordus tekkinud. Mulle hakkas see kahtlaselt meeldima. Naudime, kuidas see rullub üle mõtete tekstiks, shall we ?) aga keeruline lugu. Nähtavasti siin pole King just eriti populaarne.
Mul on raamatud 'Everything's Eventual', 'The Stand', 'The Dead Zone', 'Bag of Bones', 'Dreamcatcher', 'The Skeleton Crew', 'Danse Macabre', 'Desperation', 'Wizard and Glass' (DT* IV), 'Wolves of the Calla' (DT V), 'Song of Susannah' (DT VI) ja 'The Dark Tower' (DT VII).
Mul on plaanis osta veel DT I-III, kuigi esimest pole kaua enam kuskil müügis näha olnud, ning kõige uuem, 'The Cell'. Rohkem aga pole ma müügil näinud Kingi raamatuid, mida ma ise ei oma.
Kas ma pean tõesti välismaale minema lihtsalt selleks, et korraks raamatupoodi külastada. -.-;,
Või olen ma jätnud mõne Eesti raamatupoe vahele, kus just on neid raamatuid, mida ma tahan ja otsin ?

Tegelikult nii või naa on see kallis huvi ning ma loodan sünnipäeva peale, et sealt raamatute ostuks raha saada ^^ (iialgi ei maksa tahta, et kingitaksegi see kindel asi. Kuna, nagu ükskord jõulude aegu, võib saada sama asja kaks. Mõnel juhul võib see hea olla, aga kahe saumikseriga pole mitte midagi teha, näiteks. Sama lugu kahe samasuguse raamatuga).


* - Dark Tower seeria, kui arusaamatuks jäi.


Ma mõtlesin, et ma seletan pikalt ja laialt kurest, kes keset maanteed oli, kui ma bussis Tartusse sõitsin, ning kes siis uhke sammuga kenasti eest ära tuli, kuid sattusin hetkel just ühe video peale, mis minus mingisugused emotsioonid äratas. See video on siin.
Kristlased. Kui ma täna tagasi Tallinna poole sõitsin, oli minuga ühes bussis ka nähtavasti mingisugune misjonär (loodan, et õige sõna). Ameeriklasest (kuulsin teda korduvalt telefoni peal inglise keeles rääkimas) kristuse sõna levitaja. Aknast välja vaadates käis mul peas dialoog, mida ma temaga räägiksin ja mida küsiksin, kui minu musta värvi riietus tema tähelepanu tõmbaks ja minuga juttu alustama sunniks. Ma küsiksin, miks ta seda teeb. Kuivõrd usuhull ta on - on ju teada, kuidas on nõidu põletatud ja kuidas Bush'gi igast jama tekitab maailmas, vabandades ennast välja, et 'jumal sundis teda selleks'. Seda videot nähes tahtsin ma oma pead vastu lauda taguda. Korduvalt. Nauditav oli aga kuulda "There's a fiction being created here, like a Stephen King horror movie". Ei, mitte sellepärast, et mainiti Stephen Kingi (kuigi see mu sees naeratust tekitas), vaid sellepärast, et üks preester isegi rääkis mõistlikku juttu. Ameeriklastel on muidu kuidagi eriti välja arenenud see ignorantne usuhullus. Brr. Sellised inimesed on ohtlikud, sest nad on rumalad.
Mm. Okei. Sai väljaelatud nüüd.

Muideks. Asjad läksid plaanipäraselt, kuigi toimusid väiksema ajaperioodi sees, kui ma oleksin lootnud.
Aga sellest pole ehk midagi. Paaril põhjusel tahan ma Tallinnas olla ning paar mõtet ellu viia. Eks näis, kuidas see kõik läheb.

Ühesõnaga. Huvitavaid emotsioone küllaga.

Hmm. Jõudsin koju hommikul, järgmise (tehniliselt tänase) päeva plaanid juba enda peas paigas.
Aga alati, kui on plaanid, on ka selle takistused.

Eriti siis, kui sa oled veel alaealine, kes elab oma karmi käega vanema katuse all.
Aga ma vast poen paariks tunniks põhku (kindlasti on see vale väljend) ja siis lähen niidan muru ära, tõmban umbrohtu peenrast välja, triigin riidehunnikus olevaid riideid, mis nagunii mulle ei kuulu ning teen korda kapi, mis minu arust juba nagunii korras on.
Ja siis, kui see kõik tehtud, loodan ma, et plaaniga seotud inimesed ei ole ümber mõelnud vms. Muid plaane teinud.

Lühidalt - tututu.
Jah.

Siia on vahva kirjutada. Täpselt nagu oma kaks aastat tagasi umbes samal ajal. Oo, nostalgia.

Ma lähen parem magama, enne kui täiesti juhe jutt hakkab tulema.

Folk on nüüdseks (vähemalt selleks aastaks) minu jaoks läbi. Seekord jäi veidi parem tunne peale seda sisse ja ehk järgmine aasta ei tekigi kurbe/vastikuid mõtteid folgi kohta, nii et äärepealt (või täienisti) minemata jääb.
Midagi head Viljandisse minek siiski tõi. Nimelt täna kohtusin ma inimesega, kelle hüüdnimi samastub Meriti poisi ja pärisnimi minu venna nimega. Välimuselt meenutab ta üht kolmandat tuttavat. Aga ühesõnaga.
Täna tundsin ma tänu temale esimest korda kiindumust kohvi vastu. Asi oli ääretult lihtne, kuid ma siiski palusin tal ise mulle üks korralik (väga suhteline mõiste, loomulikult) kohv valmis segada. Peale paljut suhkrut ja koort maitses see üllatavalt Kalevi koorekohvi shokolaadi moodi. Mm. Nii juba võib.

Arvestades, et ma olen vaid ühele inimesele rääkinud siinolevast blogist, ei usu ma, et seda on vaja eraldi mainida, kuid igaks juhuks ju võib - selle kohta, et mu eesti keel kohati lonkab, ei ole vaja eraldi märkusi teha. Ma tean.

Uu, oo.

Jah, umbes nii ongi. Eesti keel ja tühjad mõtted.

On parem ?


(niimoodi on tõesti kuidagi veider kirjutada. Teises keeles tuleks sujuvamalt möla, ma arvan.)